EV (inside joke)

Neljapäev, 29 aprill.

Hommik. Ärkamine toimus ikka tavapärasel ajal ja kokku saime ka tavaliselt (ehk nii poole kümne ajal) All fuajees öeldi meile kohe, et okei, asjad kokku ja kohvrid viige ühe türklase tuppa- me lähme farmi ja jääme sinna kuni lõpuni. Me olime pehmeltöeldes šokis, sest keegi ei teadnud, miks me sinna lähme, kuidas me sinna lähme, kuidas me kohvrid kätte saame ja kõike. Aga noh, pakkisime oma kohvrid ära ja viisime Mustafa tuppa. Siis nägime esimest korda Türgis olles SUURT BUSSI!! Läksime sellega Gaziantepi loomaaeda. Lätlased ja türklased mängisid taga kitarri ja trummi ja laulsid, niiet bussisõit möödus väga kiiresti ja oli üliäge. Loomaaed nägi hullult äge välja, kuigi vaatamisväärsusteks olime pigem meie, kui loomad, sest meid filmiti ja meist tegi pilte, nagu elaks MEIE seal loomaaias oma blondide juuste ja siniste silmadega.

Loomaaed oli suur. Samas kui vaadata loomade (ahvide tegelikult) elutingimusi ja võrrelda neid kasvõi Tallinna loomaaiaga, siis mina (kui ma loom oleksin) tahaks pigem Tallinnas elada, ausalt. Ahvid olid tegelikult niii närvilised ka. Kujutate ette, üks otsustas meid KIVIGA visata. No tule taevas appi, ausalt. Võttis kivi, passis ja siis viskas. Tallinnas sellist asja pole. Samas see näitab seda ka, et nad on ikka targad küll- kui nad juba kive visata oskavad. Samas, üks jooksis peaga vastu puuri, see väga tarkus ei näita. Aga ta oli lihtsalt selles puuris istumisest nii segi juba.

Kalu oli seal palju. Ilusaid kalu oli veel rohkem. Usse ja muid roomajaid oli ka palju, nende elutingimused juba veits olid paremad, kuig puurid olid ikkagi liiga väiksed.

Linde oli ka palju ja nende maja oli remondis, aga see selleks.

Siis nägime veel känguruid ja parte ja kaaelkirjakut ja tiigreid ja lõvisid ja karusid ja noh.. kõike muud. Nende elutingimuse olid juba head, ausalt.

Pärast loomaaias käiku saime süüa- pitsat ja coca colat muidugi. Ahjaa, Coca-Cola oli tegelikult väga teemas Türgis. Ausalt. Terve nädala oleme põhimõtteliselt kogu aega cocat joonud, sest see oli ainuke asi, mida türklased meile kogu aeg ostsid (no ja vesi ka muidugi) Suht tore.

Loomaaias tegime grupipilte ka muidugi, aga neid hetkel ei ole meil, need veel türklastel. Kohe kui pildid käes lisame siia ka ilmselgelt.

Ja ma olen kindel, et see coca tekitas meis mingeid.. keemilisi muutusi, sest me istusime lauas ja lihtsalt naersime mingite mõttetute teemade üle.

Grupi nimeks sai EV, millest (vabandan väga) aga blogis ei räägi, sest midagi peame ikka enda teada ka jätma. Nali oli veel see, et mina (kista) põletasin oma keele ära, PÄIKESEGA! Mis tähendab seda, et päike oli meie jaoks ikka väga intensiivne. Igatahes siis läksimegi farmi. Siis viidi grupijuhid meie juurest ära, et nad käivad poes veitsa ja siis käivad ja toovad kohvrid ka ära. Meie vahepeal hakkasime hullult juba türklasi kartma, nagu tõsiselt. Nad kogu aeg vaatasid meid ja naersid omavahel ja siis jälle vaatasid ja tegid silma ja nii. Veits õudne oli + Maarjat ka nagu polnud. Õnneks sai kõik korda.

Õhtul oli hull probleem magmiskohtadega, sest ilmselgelt me kõik ei mahtunud sinna väiksesse majja magama. Siis meile öeldi, et teises majas on veel kohti ja et kõik saavad ikka korralikult magada ja keegi ei pea kuskil kögelema põrandal. Siis tuli ikkagi välja, et teises majas oli ainult 2 tuba madratsitega põrandal, ja need olid ka VÄGA väiksed. No ausalt, täielik TÜRGI!! Siis me üritasime belglastega ja lätlastega rääkida, et äkki saaks sinna magama meie, eestlased. Nad ei olnud ikkagi nõus ja niisiis omastasime elumaja alumise toa, kus oli tegelikult lõppkokkuvõttes kõige mõnusam magada, sest meil olid VOODID (no tegelikult lahtikäivad diivanid, aga teised magasid siiski põrandal madratsitel) niiet meie olime lõpuks väga rahul.

Õhtul istusime veel jälle õues veidike, et kuulata lätlaste kitarrimängu ja laulmist ja magama läksime jälle väga hilja. Nii juhtub, kui seltskond LIIGA hea on.

kista ja laugren.