PILTE!! (neljap.- reede)

Türgi TEE!

Bussimuusikud

Kaelkirjak loomaaias.

Lätlased loomaaias- LOOMAAED!

Jenga!

lebopäev e. REEDE (30 aprill)

Reedel öeldi meile, et päev on täiesti vaba ja lebo. Meil oli nagu, TEGELT? POLEKS USKUNDKI! Aga jah, nii siis juhtuski, et mina ja laugren joonistasime ja teised lebotasid ja osad võtsid päikest ja mõned mängisid jalgpalli ja. Ühesõmaga midagi huvitavat polnud. Laugren, muideks, põles ära. Päris paljud põlesid.

Siis tegelikult öeldi meile, et okei, pnge riidesse ja lähme nargiled (vesipiipu) suitsetama või hamamisse (türgi saun, ainult tüdrukutele) Meie hamamisse ei läinud, sest olime liiga haiged. Siis taheti meilt tegelikult kaks korda raha võtta ja rumeenlastelt vist võetigi veits vahelt. Kohvikus naersime ka niisama tühja (nagu igal pool). Ega midagi huvitavat polnud, sest pärast kohvikus istumist läksime farmi tagasi ja lebotasime edasi. Vahepeal viidi jällegi mõned poodi käima (kui õhtuks näksimist taheti vms) ja rumeenlased hakkasid üldse öösel süüa tegema. Lõpuks saimegi kell pool kaks öösel nende sööki. Vähemalt oli hea kerge söök. Mingi röstsaid ja tomatisalat ja veel mingi sai mingi asjaga ja kook.

Siis jälle istusime õues ja kuulasime kitarrimängu (muusikaprojekst ikkagi) ja öösel mingiaeg jälle magama.

Belglastele oli see viimane õhtu, sest nad läksid laupäeval ära.

Belglastest saime väga hästi läbi kaksikutega (Joris ja Johan).

Tegelikult saime kõigiga hästi läbi. Ausalt.

kista ja laugren.

teisip. - kolmap. PILTE!!!

Esimene bussisõit Türgis, öösel kella kolme ajal.

Esimene hommik- bussisõit sööma.

Kohvik, kus hommikusöögid toimusid. Hetkel käib jenga mäng.

Jaa, meie tegime ka muusikat.. veits.

Lätlased oma pillidega. Ehk professionaalsed muusikud projektis.

EV (inside joke)

Neljapäev, 29 aprill.

Hommik. Ärkamine toimus ikka tavapärasel ajal ja kokku saime ka tavaliselt (ehk nii poole kümne ajal) All fuajees öeldi meile kohe, et okei, asjad kokku ja kohvrid viige ühe türklase tuppa- me lähme farmi ja jääme sinna kuni lõpuni. Me olime pehmeltöeldes šokis, sest keegi ei teadnud, miks me sinna lähme, kuidas me sinna lähme, kuidas me kohvrid kätte saame ja kõike. Aga noh, pakkisime oma kohvrid ära ja viisime Mustafa tuppa. Siis nägime esimest korda Türgis olles SUURT BUSSI!! Läksime sellega Gaziantepi loomaaeda. Lätlased ja türklased mängisid taga kitarri ja trummi ja laulsid, niiet bussisõit möödus väga kiiresti ja oli üliäge. Loomaaed nägi hullult äge välja, kuigi vaatamisväärsusteks olime pigem meie, kui loomad, sest meid filmiti ja meist tegi pilte, nagu elaks MEIE seal loomaaias oma blondide juuste ja siniste silmadega.

Loomaaed oli suur. Samas kui vaadata loomade (ahvide tegelikult) elutingimusi ja võrrelda neid kasvõi Tallinna loomaaiaga, siis mina (kui ma loom oleksin) tahaks pigem Tallinnas elada, ausalt. Ahvid olid tegelikult niii närvilised ka. Kujutate ette, üks otsustas meid KIVIGA visata. No tule taevas appi, ausalt. Võttis kivi, passis ja siis viskas. Tallinnas sellist asja pole. Samas see näitab seda ka, et nad on ikka targad küll- kui nad juba kive visata oskavad. Samas, üks jooksis peaga vastu puuri, see väga tarkus ei näita. Aga ta oli lihtsalt selles puuris istumisest nii segi juba.

Kalu oli seal palju. Ilusaid kalu oli veel rohkem. Usse ja muid roomajaid oli ka palju, nende elutingimused juba veits olid paremad, kuig puurid olid ikkagi liiga väiksed.

Linde oli ka palju ja nende maja oli remondis, aga see selleks.

Siis nägime veel känguruid ja parte ja kaaelkirjakut ja tiigreid ja lõvisid ja karusid ja noh.. kõike muud. Nende elutingimuse olid juba head, ausalt.

Pärast loomaaias käiku saime süüa- pitsat ja coca colat muidugi. Ahjaa, Coca-Cola oli tegelikult väga teemas Türgis. Ausalt. Terve nädala oleme põhimõtteliselt kogu aega cocat joonud, sest see oli ainuke asi, mida türklased meile kogu aeg ostsid (no ja vesi ka muidugi) Suht tore.

Loomaaias tegime grupipilte ka muidugi, aga neid hetkel ei ole meil, need veel türklastel. Kohe kui pildid käes lisame siia ka ilmselgelt.

Ja ma olen kindel, et see coca tekitas meis mingeid.. keemilisi muutusi, sest me istusime lauas ja lihtsalt naersime mingite mõttetute teemade üle.

Grupi nimeks sai EV, millest (vabandan väga) aga blogis ei räägi, sest midagi peame ikka enda teada ka jätma. Nali oli veel see, et mina (kista) põletasin oma keele ära, PÄIKESEGA! Mis tähendab seda, et päike oli meie jaoks ikka väga intensiivne. Igatahes siis läksimegi farmi. Siis viidi grupijuhid meie juurest ära, et nad käivad poes veitsa ja siis käivad ja toovad kohvrid ka ära. Meie vahepeal hakkasime hullult juba türklasi kartma, nagu tõsiselt. Nad kogu aeg vaatasid meid ja naersid omavahel ja siis jälle vaatasid ja tegid silma ja nii. Veits õudne oli + Maarjat ka nagu polnud. Õnneks sai kõik korda.

Õhtul oli hull probleem magmiskohtadega, sest ilmselgelt me kõik ei mahtunud sinna väiksesse majja magama. Siis meile öeldi, et teises majas on veel kohti ja et kõik saavad ikka korralikult magada ja keegi ei pea kuskil kögelema põrandal. Siis tuli ikkagi välja, et teises majas oli ainult 2 tuba madratsitega põrandal, ja need olid ka VÄGA väiksed. No ausalt, täielik TÜRGI!! Siis me üritasime belglastega ja lätlastega rääkida, et äkki saaks sinna magama meie, eestlased. Nad ei olnud ikkagi nõus ja niisiis omastasime elumaja alumise toa, kus oli tegelikult lõppkokkuvõttes kõige mõnusam magada, sest meil olid VOODID (no tegelikult lahtikäivad diivanid, aga teised magasid siiski põrandal madratsitel) niiet meie olime lõpuks väga rahul.

Õhtul istusime veel jälle õues veidike, et kuulata lätlaste kitarrimängu ja laulmist ja magama läksime jälle väga hilja. Nii juhtub, kui seltskond LIIGA hea on.

kista ja laugren.

kolmapäev, 28 aprill.

Hommikul ärkasime, tegime oma tavapärased asjad ära ja siis läksime alla, et teistega kokku saada. Hommikusöök oli tavapärases kohas, kusjuures see kohvik, kus meil tavaliselt hommikusöögid olid, oli nii ilus. ja seal olid kottoolid ja seal oli nii mõnus. Hommikusöögiks ikka ja jälle seesama- sai, vorsid, kurgid, tomatid sinna peale ja muidugi kohalik tee - cay (hääldatakse, nagu vene keeles : TŠAI)

pärast hommikusööki viidi meid hotelli ja seal lebotasime- nagu tavaliselt. Siis tuli lätlaste presentatsioon, mis oli niii hästi ette valmistatud, et me ei julgenud enda oma üldse tehagi. Lätlsatel olid kõik pillid kaasas, alustades kitarrist ja trtummist kuni parmupillini.. Sinna vahele jäävad kandled, mandoliinid ja kõik kõik kõik muu. Presentatsioon läks hästi, ja siis tulid tantsud. Me siis rääkisime niisama et kas lähme tantsima ja nii.. ja siis tuli äkki keegi meie ringi ja ütles "Selam" alguses ei jõudnud kohale ja siis vaatasime et OMG, YUSUF JU!!!! ja nii oligi. Yusuf (mäletate äkki, oli 6 kuud tagasi Eestis, meie projektis From nature to nature.. ) Ta sõitis 15 tundi bussiga, et meid näha ja oma vanematele ei julgenud öelda, et ta Kilisesse tuli, sest see linn pidi ikka väga vaene ja ohtlik olema. Meie jäime ellu jakõik on korras. Igatahes pärast Läti presentatsiooni oli ikka lebo, nagu alati. Siis vahepeal jõudsime korraks poes käia, et pähkleid ja vett osta. Siis mingil ajal pandi meid jälle bussi, et me noortekeskusesse saaks minna, sest seal pidid belglased süüa tegema ja seal pidi ka nende presentatsioon olema. Läksimegi sinna ja lätlased mängisid oma pille ja laulsid ja meie tantsisime ja nii. Väga tore oli. Siis saigi belglaste söök valmis ja saime seda sööma asuda. Söögiks oli smashed köögiviljad ja lehmaliha. Tegelikult oli hea söök.Natuke teistmoodi, aga hea. Kui söödud tõid nad välja ka magustoidud. Kõriauguni šokolaadi ja muid. Kringleid ja küpsiseid ja. oh issand, kõht sai niiii täis, et.. ausalt, te ei kujua ettegi.

Siis algas alles nende presentatsioon, mis oli üles ehitatud nagu viktoriinina. Võistkonnad tehti nii, et võeti kõigilt üks jalanõu ja pandi kuskile suvalise laua peale ja siis pidid sinna minema ja oma jalanõu võtma.

Võitjavõistkonna nimi oli Can, ja sinna kuulusid lätlased, üks rumeenlane ja üks eestlane (kista), teiseks jäi võistkond World's stars (vist oli nii) kuhu põhimõtteliselt kuulusid ainult Andra ja Maarja-Liis.. kolmandad olid rumeenlaste ja türklaste poistevõistkond..

Väga hea idee on tegelikult nii presentatsiooni teha, et teed viktoriinina, sest siis jäb kõik paremini meelde ja siis peab ise kogu aeg kaasa mõtlema, et kuidas nüüd see on ja kas see on ikka belgiast ja nii. Igatahes väga tore oli. Kõik jäi meelde ka põhimõtteliselt. Pärast seda põhimõtteliselt tantsisime veel veitsa ja kõik olid nii sõbralikud ja toredad. Üks rumeenia tüdruk, Roxy (vist kirjutatakse nii) pidi meid tantsima ka õpetama, aga see jäi veits ära, sest aega enam polnud. Tantsida saimegi ainult natukene, sestsiis juba öeldi, et on liiga hilja ja et peaks tagasi hotelli minema. No okei, suruti meid siis uuesti sellesse väiksesse bussi ja sõitsime hotelli tagasi. Seal viisime kõik asjad ära tubedesse ja siis veel istusime natuke lätlastega nende toas ja rääkisime juttu- üks nendest mängis ka kitarri.

Yusuf tuli magama minu (kista) ja Maarja tuppa, sest bussipiletitele oli ta juba piisavalt raha kulutanud meie pärast. Väikseim asi, mida me teha saime oli see, et ta meie tuppa põrandale magama võtta.

Igatahes magama jäime hilja- nagu tavaliselt.

Viimased uudised

Türgis viibiv grupp ei ole sealse internetiga (või siis türgi klaviatuuriga arvutitega) väga sõbraks saanud ja nii on postitused plaanitust palju hõredamad.
Viimane info neilt:

Kolisime hotellist ühte farmi. Esimene ehmatus on asendunud rahuloluga. Programm on osaliselt "ah-küll-jõuab" meetodil üles ehitatud nagu lõunamaadele tavapärane, kuid muidu on kõik lahe. Oleme palju näinud ja palju kogenud. Emotsioonid on laes.

Loodetavasti saavad tüdrukud peagi rõõmustada vahetumate kirjatükkidega. Kui ei, siis küll palume neil tagantjärgi oma kogemused kirja panna.

Mari-Liis /üldse mitte Türgis viibiv/

vabandan, et tapitahti pole.

T[rgi.

Esmaspaev, reis turki.
Alustasime kell veerand kuus hommikul et jouda ]igel ajal tartu. Joudsime ja ootasime oma bussi. Soit Riiga kestis 4,5 h. Laks vaga kiiresti. Istmed kahjuks korralikult alla ei lainud, kuigi uni oli vaga hull. Lati piiriuletus oli koige igavam maailmas, sest olime Valgas ja siis akki Valkas. Vaga naljakas.
Lati piirist peale algas meie arutelu latlaste kuuenda varba fuusilise askukoha ule, pole siiani valja selgitanud, kus see on. Valikuid on palju: see on kas kanna all vahes, koige vaiksema varba korval sisse surutud voi lihtsalt tolkneb teiste juures.
Parast Riia lennujaama joudmist ootasime seal 4 tundi, sest lennuk l’ks nii hilja ja varasemale lennule me ei joudnud. Istusime lennujaamas Eesti lipudega ja saime nii m]negi huvitava pilgu. Lopuks saime chen in’I ja ootasime juba varava juures.
Lennukisse joudsime korralikult ja kuna ilm oli t’iesti silge, mitte uhtegi pilve siis oli isegi kolme kilomeetri pealt ohust veel maju naha. Vaga age. Alatiseks jaab meelde Riiast/Istanbuli suunduva lennuki sook, sest need, kes enne lennanud pole kunagi lennukis nii head sooki saanud. Soogiks oli kana riisiga, oad ja vaga maitsev kook. Koht sai nii tais, et parast ei jaksanud midagi muud teha, kui magada. Parast 4 tundi lennureisi joudsime lopuks Isatnbuli.
Seal lennujaamas olime alguses totally lost. Seal oli umbes 40% jaapanlasi ja 40% araablasi, ja siis kondisime meie, kuus eestlast, valget ja sinisilmset ringi ja lehvitasime eesti lippudega (e. liputasime) Paris paljud kusisid, et mis maa lipp see on ja moned isegi teadsid, et me eestist oleme. Onneks mone aja parast leidsime lennujaamas oige koha ja saime check ini tehtud. Siis oli vaike probleem, sest juua ei olnud ja me olime koik vagagi kurnatud ja janused. Kuna olime turvakontrolli labinud, siis saime teada, et meie k]pool turvakontrolli polnud uhtegi joogikohta, mis oleks odav olnud, sest me ei raatsinud oma esimesi liire vee peale kohe kulutada. Tanu oma sinistele silmadele ja blondidele juustele saime turvakontrollist jalle valja tagasi, et juua osta. Pudel vett maksis lennujaamas umbes 8 krooni. Turgis kohapeal on see umbes 2 krooni. Igatahes siis oli meil joogiprobleem lahendatud ja saime rahulikult turvakontrolli uuesti labida, et omale mingid istumiskohad otsida.
Kuna pidime ootama 3,5 tundi, kaisime vahepeal lippudega ringi. uks kord utlesid lohnapoe muujad, et me nende juurde laheks, sest nad tahtsid meile turgi lippe anda. Nad kusisid, et kas meie oleme need, kes enne lippudega lehvitasid ja siis andsid meile turgi lipud, et me neid ka lehvitaks. Paris age oli. Lipud kull vaga kvaliteetsed pole, aga naevad agedad valja.
Lopuks saime teada oma varava, kust lennuk valjub ja istusime sinna. Suht age oli. Seal kusisime uhelt turklaselt, et kas ta meile turgi keelt saab meile veits opetada. Saime teada Tere, Head Aega, Aitah ja palju muud kasulikku. Umbes 10 minuti parast me neid enam ei maletanud.
Lopuks saime lennukile. See lend kestis ainult 1,5 h, aga see hilines veidi, sest tapselt sellel kellaajal (23:55) oli umbes 12 lendu ja meie saime ohku tousta kuuendana. Niisiis hilinesime umbes 20 minutit. Aga lend laks vaga kiiresti ja suua saime ka, kuigi see oli juba rohkem lennukitoidu moodi, mitte nagu eelmisel lennul. Kohale joudes olime natuke segaduses, sest lindil meie kotte polnud. Siis tuli uks tootaja ja viis meid teise kohta, sest kuna me lendasime vahepeatusega, olid meie kotid teises kohas. Saime need ilusti katte, votsime eesti lipud ja laksime valja, kus meid ootasid juba turgi korraldajad. Siis topiti meid bussi, mis oli veits selline, hipibussi moodi, sest turgi muusika mangis, sinised tuled polesid laes ja koik tundsid ennast lihtsalt vabalt ja raakisid. Gaziantepist Kilisesse soitsime umbes 20 minutit, mis laks vaga kiriesti.
Hotelli joudsime kella kolme ajal ja meid paigutati kohe tubadesste. Vaade rodult on vaga ilus, kauguses on isegi paista Suuria tuled. Vaga age. Siis kuulsime, et kuskil toas mangutakse viiulit ja laksime kohe vaatama, saime tuttavaks vaga toredate latlastega, kellel vaidetavalt kuut varvast pole. Siis laksime magama.